Ma ei tea, kuidas teil, aga meil on ikka väga suur osa elust käinud köögis ja sööki tehes ja söögist mõeldes. Lapsepõlvekodus sõime kõik hommikusöögid ja õhtusöögid koos perega. Isa aitas sageli emal kõik ette valmistada ning oli söögi tegemise ajal köögis emale seltsiks. Kui mina ja õde olime suuremad, pidime samuti osalema kartulite ja porgandite koorimises ning hiljem nõusid pesema. Mitte miski ei ületa aga mälestusi küpsetamisest!

Kukleid tehti suure pesukausi täis, mitte 10 tk ja seda juhtus ikka mitu korda kuus. Korbid ja muud plaadikoogid küpsetati puudega kuumaks köetud ahjus – sellist kollase-tumepruuni laigulist kohupiimakorpi pole mina mujalt saanud kui maa-vanaema Maria elutoa ahjust. Linna vanaema Alma leib oli 2 ja poole vaksa pikkune ning sisaldas nii suitsuliha, pekki kui räime. Tema kapsapirukad olid poole saiapätsi suurused ning üks mulgikorp taldriku suurune. Vanaemalt pärides, mida ta küll oma kookidesse paneb, et need nii head on, itsitas ta rahulolevalt ja vastas, et ikka kõike head ja paremat! Kui onu praadis meile suveõhtutel koogelmoogeliga saia tee kõrvale, siis tegi ta sellest kõrge torni – usun, et sinna kulus paari saiapätsi jagu saia, mille mina, õde, täditütar ja tädipoeg ning muidugi onu ise ka isukalt ära nosisime. Ise olime loomulikult kõik pulkpeenikesed, sest jaurasime pikki päevi ümberkaudsetel teedel, metsas, järve ääres ja põldudel ning õhtusest saiapeost ei jäänud järgmine päev grammi ka naha vahele.

Nagu aru saite, meil toiduga ei koonerdatud ega dieeti ei peetud. Rõõmu kodutoidust ja küpsetamisest võtsin kaasa enda pere luues ning nüüd jagavad neid väärtusi edasi juba oma täiskasvanud lapsed.

Mul ei ole tõsist ega tungivat vajadust gluteenivabalt süüa, ometigi ei ole võrreldav kõhu tunne peale gluteenivabadest koostisainetest küpsetatu söömist võrreldes nisust või rukkist küpsetatuga. Süüdistasin aastaid oma kõhuhädades küll pärmi, küll suhkrut, olen teinud ei tea mitu tsöliaakia testi (olen geenide kandja), jätkanud nisu ja rukki söömist ning kannatanud kroonilise kõhuvalu käes. Nüüd, peamiselt gluteenivabalt süües, on ka mu muu menüü oluliselt mitmekesisem, sest kõhu üldine tervis on parem.

Kaks aastat tagasi alustasin gluteenivaba juuretise loomisega ning nüüd on mul küps ja stabiilse koostisega juuretis, mida olen jaganud kaasa ka kümnetele töötoas osalenutele. Nüüd on mu gluteenivabadel küpsetistel see UMAMI mekk ja tervislikkus, millest olen kõik need aastad puudust tundnud, olemas. Oskus teha rullitavat-vormitavat tainast annab vabaduse küpsetada ka kukleid, pirukaid ja pizzat. Valmis jahusegud on küll mugavad, kuid ei pruugi rahuldada nõudlikku maitset ega õpeta orienteeruma GV küpsetamise põhimõtetes. Mind ei rahulda see, kui küpsetis tuleb küll tehniliselt hästi välja, aga ta toiteväärtus on nigel. Seetõttu püüan tärklist, suhkruid, rasvu ja muid koostisaineid retseptis tuunida nii, et ka lõpp-toote toiteväärtus oleks valgusisalduse, kiudainete jm osas parem.